fbpx Kõnetusest Vedurisse minekuks | 3D kogudus

Kõnetusest Vedurisse minekuks

Teisipäev, 1. mai 2018

11. juuli 2017 avastasin end mitmest kogukonnajuhist ja potentsiaalsest juhtist ümbritsetud ruumis. Mäletan, et olin sellisel väljasõidul esimest korda. Ma ei arvanud endast kuigi palju, veel vähem arvasin, et mina võiksin olla järgmine kogukonnajuht või mingit muud moodi juht. Ma polnud varem liialt juhtimisele elus pühendunud ja tundsin, et mul on isegi vara selliste “suurte ninade” keskel olla. Lõpu poole astus meie ette Meego, et tutvustada Veduri juhtimiskooli. Suhtusin sellesse lodevalt – mina ju nii või naa ei sobitu sellisesse keskkonda…

Üsna pea sain aru, et minu sees justkui miski punnis vastu, sundis mind kuulama, süütas mingisuguse sädeme ja põnevuse. Läksin koju, üritades tunnet ignoreerida. Siiski miski kumises mu alateadvuses, mis tuletas Vedurit ikka ja jälle meelde. Seda vaikset häält summutasid mu enda “ratsionaased mõtted – “Sa oled selle jaoks liiga noor, sa oled kõigest kuusteist!”, “Mida su vanemad ütleksid?”, “Kuidas kavatsed sa kahe muusikakooli, tavakooli, põhikooli lõpetamise ja muude hobidega hakkama saada Veduri kõrvalt?” ja “SEE ASUB TALLINNAS!”; “Kust saan ma raha, et selle eest maksta?”.

Mida aeg edasi, seda rohkem surusin seda vaikset sädet alla ja püüdsin reageerimata edasi liikuda. Suve lõpuks olin ka kindel, et registreerimisaeg on läbi ja enam pole mul mõtet selle üle pead vaevata. Augustis 2017 toimus Võimaluste Festival, mis oli minu jaoks tohutult kõnekas. Tolleks hetkeks olin ma Veduri unustanud. Eelviimasel õhtul astus lavale Sven-Joonatan Siibak, kes kõneles niimodi: “Kui sina tunned, et sa peaksid minema Vedurisse….”. Sellest piisas. Ma võpatasin ja üle mu terve keha läbistas hirm, sest taipasin taaskord, et Jumal sai mu kätte, et see säde oli tagasi. “Ma PEAN minema, ma ei saa vastu,” pomisesin teiste keskel ja tegin enda jaoks tollel hetkel elu kõige ohtlikumad sammud Meego juurde. Järgmisel hetkel olin ma juba pisarates (emotsionaalne, nagu ma olen) seletamas, mida ja kuidas ma olen tundnud Veduri suhtes.

Lubasin, et olen sügisel juhtimiskooli nimekirjas, teadmata, mis saab edasi. Palvetasime tollel õhtul veel seal samas muruplatsil. Jäin oma otsusele kindlaks, sest teadsin, et see on kutse Jumalalt.  Loomulikult polnud edasine täielikult “sile tee” – vanemad ei mõistnud mind koheselt, muretsesin, et mul pole raha, et Veduri eest maksta (kuigi maksumus oli soodne), jäin suve lõpuks raskesse haigusesse… takistusi oli igasuguseid.

Olenemata kõigest ilmalikust, mis rääkis Veduri vastu, istusin juba 31. august koos teiste vedurlastega Tallinna 3D kontoris. Nii jätkus see üle neljapäeva, iga kuu kaks korda. Raskusi on olnud ikka, kuid Jumala tõotuse usaldamine on miski, mis on neist alati välja on kandnud. Täna võin julgelt öelda, et see on mu elu kõige hirmutavam, aga ka parim otsus. Jumal on ustav ja Ta on näidanud mulle selle aasta jooksul nii selgelt, kuidas Tema kannab hoolt kõikide teiste eluvaldkondade eest, kui mina ainult nõustun Tema kutsele vastama ja Teda usaldama. Kus mina olen nõrk, on Tema tugev minu eest. Tema on kandnud mind siia ja mina pidin/pean vaid jääma Jumala kutsele ustavaks. Olen tuleviku üle põnevil, sest Jumala teed on hämmastavad!

Kirke