Austraalia on koht, mis on minu südames olnud tegelikult juba umbes 6 aastat. Ma isegi ei oska öelda, mis see täpselt olnud on, mis mind selle kauge riigi puhul paelunud on. Eelmisel suvel pidin otsustama, kas suunduda edasi Inglismaale Freedom Academysse või tulla Austraaliasse elama ning vaadata, ehk õnnestub mul siin mõnda piiblikooli minna. Nagu näha, siis tegin valiku Austraalia kasuks.
Siinne aeg Austraalias on olnud lihtsalt uskumatu! Vaadates tagasi sellele pooleteisele kuule, saan vaid öelda, et näen kõiges Jumala juhtimist ja õnnistust. Midagi sellist ei osanud ma isegi ette kujutada. Alates Tallinna lennujaamast, kuhu olid mind hommikul vara ära saatma tulnud lausa 13 mu imearmast sõpra, jätkates lendudest, kus mul õnnestus kõigil kolmel lennul endale saada mitte üks, vaid kaks või kolm istet; kohtumisest ühe teise backbackeriga Abu Dhabi lennujaamas, kes samuti Sydneysse maandudes Bondi poole suundumas oli ning tänu kellele ma ei pidanud üksinda ilma interneti ehk GPSita öösel ringi uitama ja hostelit otsima.
Sydneysse jõudes teadsin ma kaudselt vaid ühte tuttavat, Jonniet, kes veetis pool aastat eestis vahetusüliõpilasena. Naljakas on aga see, et kuigi ma teda Eestis näinud olin, ei tutvunud me siin kunagi. Mina jõudsin Sydneysse kolmapäeva õhtul, neljapäeval oli aga Jonnie kogudusel "friends night", mis oli just suunatud uutele inimestele. Seal tutvusingi juba osade inimestega, kellest praeguseks mu head sõbrad on saanud. Huvitav oli veel aga see, et reedel lendas Jonnie ise oma perega puhkusele, nii et mul õnnestus just veel tema ühel vabal päeval tema ja ta sõpradega aega veeta. Vahepeal elasin mõne nädala ühe oma sõbranna ja tema perega, kellest kujunes mulle mu Austraalia pere. Nemad on samuti üks suur õnnistus ja tänupõhjus minu elus.
Tahaksin teiega veel paari imelist juhtumit jagada, esimene neist on seoses endale töö leidmisega. Kuigi ma olin unistanud, et äkki oleks mul võimalik Austraalias olles mõnes jõusaalis näiteks administraatorina töötada, tundus loogilisem ikkagi alustada ettekandja või riidepoe töötajana. Ühel päeval oma CVsid erinevatesse ettevõtetesse viies sattusin ma ühe jõusaali ette, mis oli väga-väga suur ning tundus minu jaoks lihtsalt "gym goals". Alguses ei julgenud ma sinna sisse astuda, aga lõpuks mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on, uurin, kui palju seal treenimine maksab. Me klappisime aga nende töötajatega nii hästi, et jutustasime mõnda aega ning peagi tutvustati mulle klubi ning sealne töötaja mainis, et tegelikult ka nemad otsivad hetkel töötajaid ning et ma võiksin kandideerida. Olin sellest jõusaalist vaimustuses ning sealt edasi kandideerisin ja saatsin e-maile koos CV ja kaaskirjadega lisaks muudele tööpakkumistele ka spordiklubidesse. Kokku jõudis mu CV üle 75 erineva poe/restorani/klubi, positiivseid vastuseid aga väga ei tulnud. Paar veidrat pakkumist oli, kuid olin need tagasi lükanud, uskudes, et Jumalal on midagi paremat plaanis. Vahepeal joudsin juba mõelda, et vôib olla oleks pidanud mõne nendest ikkagi vastu võtma, oleks vähemalt mingigi töö.
Ühel päeval olles just kokku lugenud, kui paljudesse kohtadesse ma kirjutanud/kandideerinud/oma CV viinud olin, otsustasin, et hoolimata töötu olemisest, on Jumal mind juba ka finantsiliselt varustanud ning ma tahan oma kogudust toetada, tegingi nii. Paari tunni pärast märkasin ühte uut tööpakkumist, kandideerisin, kuid ei oodanud mingit vastust. Paar tundi hiljem helises mu telefon ning mind kutsuti intervjuule. Mõned tunnid peale intervjuud sain vastuse, et nad tahaksid mind väga oma tiimi kui membership sales co-ordinator'it (“liikmesus- ja müügikonsultant”). Istusin sel hetkel rongis ning mu suu lihtsalt vajus lahti, ning ühtegi sõna ei tulnud välja. Manager küsis, et mis ma arvan sellest ning kõik, mis ma talle vastata suutsin, oli "I'm speechless right now" (“Olen praegu sõnatu!”). Nii et nüüd ma siis töötangi ühes jõusaalis, mitte isegi ainult andministratsioonis, vaid ka töötajana, kelle ülesandeks on inimestele klubi näidata, nende eesmärkidest ja vajadustest rääkida, inimestega suhelda ning aidata neil klubiga liituda.
Teine pöörane lugu on seoses minu päris oma kodu leidmisega. Mu sõbranna perel tulemas sõber Uus-Meremaalt ja minu jaoks tähendas see seda, et mul on umbes nädal, et endale uus elamine otsida või mõneks ajaks uuesti hostelisse kolida. Ühel õhtul olles sattunud üsna juhuslikult ühe Hillsong College õpilase sünnipäevale, rääkisin oma sõbrannale, et ma otsin hetkel uut kodu. Ta vastas, et just nägi ühte kuulutust, kus keegi otsib uut rentnikku koos 3 Hillsong College õpilasega ning lubas sellele tüdrukule kirjutada. Paari päeva pärast käisingi kokku 4 ernevat korterit vaatamas. Hillsongi õpilaste korter meeldis mulle tohutult kohe alguses, teised kohad olid üsna räpased. Andsin ruttu teada, et ma tahaksin sellesse esimesse korterisse sisse kolida ja ma saingi! Nii et nüüd ma siis elangi ühes uues kortermajas 9. korrusel koos kolme vahva neiuga ja jagan tuba imearmsa Kanada/LAVi päritolu tüdrukuga.
Järgmine pisem asi, mille eest Jumal hoolt kandis oli kõigi minu asjade saamine uude koju. (Mul on juba nii palju asju kogunenud) Juhuslikult pakkus mu sõbranna ema, et ta võib mu asjad uude korterisse viia. Tuli välja, et see tüdruk, kelle asemele ma kolisin, lahkus varem kui planeeritud ning ma ei pidanud ühtegi ööd hostelis magama. Lisaks kõigele muule otsustas ta oma voodi ja madratsi sinna korterisse jätta, mis tähendas, et ma ei pea sellele oma raha kulutama.
Ühe pisikese, aga minu jaoks olulise asja tooksin veel eraldi välja, nimelt elan ma nüüd täpselt 5 minuti kaugusel sellest maailmatasemel jõusaalist, nii et vôite 3 korda arvata, kus ma pool oma vabast ajast veedan. Seda juttu lugedes võib tunduda, et mu elu on ideaalne, kuid päris nii ka pole. Ma pole siia kirjutanud nendest õhtutest, kus laman hostelis narivoodis lae all ja ei saa und, sest on palav; pisarad voolavad mööda nägu ning mõtlen, et kuidas on võimalik end nii üksinda tunda, hoolimata sellest, et mu ümber justkui on inimesed; nendest õhtudest, kus mul pole mingeid plaane, et kellegagi aega veeta või nendest hetkedest, kus seisan Hillsongi koguduses ning ei tea, kellega rääkima minna, sest inimesi on ümberringi nii palju; nendest hetkedest, kus ma muretsen, sest vaatan oma pangakontot ja mõtlen veel eelseisvatele kulutustele jne.
Selle kõige sees olen ma siiski Jumalale nii-nii tänulik, Ta on kasvatanud minu usaldust Tema vastu tohutult palju ning ma ootan põnevuse (ja mingis mõttes ka hirmuga), mis veel ees seisab, sest ma tean, et need eesseisvad kogemused on nii palju suuremad kui ma ise. Ma tunnen end Austraalias kodus, ma justkui saan siin olla päris mina ise. Ma armastan seda riiki ja neid erinevaid inimesi enda ümber. Ma tean, et Jumal armastab neid veelgi enam, seega tahan ma igapäevaselt neid paremini armastada.
Tervitades Sandra