Jumal tõesti tervendab!

Neljapäev, 2. juuni 2016

Olen pikka aega tundnud, et peaksime kogudusena rohkem teineteise eest palvetama ja mitte ainult tavalisi palveid, vaid uskuma suuremalt, et Jumala käes on kõik võimalik!

Enne 30. aprilli VIP-i viibisin nädala Iirimaal, kus sain külastada ka ühte kohalikku Vinyardi kogudust. Sealsed inimesed olid väga avatud oma eluga nii koguduse sees kui ka väljaspool kogudust ja neil on mitmed inimesi, kes iganädalaselt käivad tänavail evangeeliumi kuulutamas ja inimeste eest palvetamas ning paljude elud muutuvad ja mitmed saavad terveks. Sellest viimasest olin ka ise väga pikalt unistanud.

Juba algklassides panid arstid mulle diagnoosi, et mul on skolioos, mida tõesti esineb paljudel nii nooremas kui vanemas eas. Kui teismeeas hakkasid väga suured seljavalud, siis jooksin arstide vahet ja keegi ei osanud midagi soovitada peale võimlemise ja kiropraktika. Aga ühel päeval sain siiski aru, et asi ei ole selgroos, vaid minu jalgade pikkuses. Üks oli 1,5cm pikem kui teine. See tähendas, et minu jaoks on see ravimatu ja ainuke asi, mis aitab, on lisatald jalanõu sees, mis osutus liiga tüütuks.

Kui olime abikaasaga Iirimaal koguduses, siis üks naine läks teenistusel lava ette ja jagas sellest, kuidas ta läks välja tänavale. Ta palvetas ühe inimese eest, kellel oli sama probleem, mis mul ja ta tõesti sai terveks! Ma olin selleks ajaks juba aastaid palvetanud, et selline ime võiks minuga juhtuda. Ma võtsin kogu julguse kokku ja läksin lõpus eespalvele ja minu eest palvetati. Sellel õhtul midagi ei muutunud, aga ma tundsin selgelt, kuidas Jumal andis mulle teadmise, et see ime peaks juhtuma sinu enda koguduse keskel, sinu kogudusekaaslaste ülesehitamiseks, sest siin, Iirimaal, ei saa sellest keegi sellisel määral kasu. Kui tulin Iirimaalt tagasi otse VIP-ile, siis mõtlesin korduvalt, kas nüüd on see aeg, kus kogudus peaks minu eest palvetama, aga siiski otsustasin, et lükkan selle edasi.

Kui aga järgneval nädalal oli meil viimane kokkusaamine Tallinna teenistusetiimiga, siis seal tuli juttu palvetamisest ning imedest. Jagasin seda, mida olin kogenud Iirimaal. Kui tegime koos lõpupalve, siis ma tundsin kuidas mu süda peksab ja Jumal koputab, et nüüd on see aeg. Peale palvet ütles Marlen, et kas see oleks okei Helin, kui me sinu eest siin palvetaksime? Muidugi ma olin nõus. Pärast palvet näisid mu jalad tõesti rohkem ühepikkusemad kui enne ja kõik rõõmustasid, aga minu hinges oli siiki väike kõhklus, et kas see tõesti võib võimalik olla. Kodus sain oma jalad üle mõõta ja pidin tõdema, et Jumal on mu terveks teinud! Kuigi mu selgroog hoiab veel viltu ja seljavalud pole kadunud, siis ma usun, et Jumal saab ka selle tervendada.

Minu jaoks oli selle õhtu kõige suurem võit näha inimesi minu ümber uskumas midagi võimatut ja tõesti, see võis olla sündmus, mis tõi au Jumalale meie koguduse keskel, nende kogudusekaaslaste ülesehitamiseks! Kallis kogudus, oleme julgemad uskuma võimatut ja paluma seda! Mt 21:22 "Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate."

Helin