fbpx Esimest korda koguduses | 3D kogudus

Esimest korda koguduses

Kolmapäev, 27. mai 2020

Eestis on koguduste ja usklike kohta igasuguseid stereotüüpe. Mõni arvab, et kristlaste elu on kohutavalt igav ja üksluine, sest mida muud see ilma meelemürkideta saakski olla. Teine arvab, et kogudused on nagu äriettevõtted, mille kõrgeim eesmärk on inimestelt raha kätte saada. Kolmas peab kristlasi lihtsalt lollideks, sest nad usuvad midagi... eem mis see nüüd oligi.. no mingit jumalat või midagi. Oma töö on nende eelarvamuste levitamisel teinud nii Nõukogude ateistlik propaganda, Hollywood, kuulujutud jpm. 

3D koguduses on palju noori, kellel pole lapsepõlves ega perekondlikult olnud mitte mingit kokkupuudet kogudusega. Ühel hetkel on neil tekkinud huvi elu suurte küsimuste vastu (vaata näiteks Marge lugu) või on mõni klassikaaslane, trennikaaslane või muu sõber kutsunud neid kogudusse. Milline on olnud noorte esmamulje kogudusest? 

***

Esimest korda sain 3D olemasolust teada läbi Instagrami. Alguses vaatasin lihtsalt pealiskaudselt, mis see on ja ega ma väga ei süvenenud. Alles veidikene hiljem, tundsin südames igatsust selle järgi, mida mu silmad olid telefoniekraanilt mõnda aega tagasi näinud - see suur avatud perekond, lahedad üritused, erilised sõprused ja see üks ja kindel sõnum - tule nagu oled. Ajapikku sain aru, et see ongi see, mis on minu elust puudu ja otsustasin külastada kogukonda. Sain kinnitust, et ma tõesti olin oodatud ning kõik sotsiaalmeedias kuvatud vastas tõele rohkemgi veel. Mu hing sai vägagi puudutatud ja mõttemaailm teistpidiselt üles ehitatud.

- Sirelin

***

Kui ma esimest korda 3D koguduse keskele sattusin, ei olnud ma kunagi varem kristlastega kokku puutunud ega usuteemasid enda jaoks lahti mõtestanud. Minu perekond oli sellele pigem vastu. Kuid ma poleks elus osanud arvata, et leian sealt omad inimesed. Mind kõnetasid ja liigutasid enim just need "päris" suhted, mida ma kogukonnas pealt nägin. Suhted inimeste vahel, mis olid täis kannatlikkust, rõõmu, tõelist usaldust ja hoolimist. Ajapikku olen minagi tundma õppinud seda Jumalat, kes neid suhteid ja elusid oma armastusega täidab.

- Karl

***

Mäletan aastat 2016, kui mu sõbranna Grete kutsus mind oma kogukonnajuhtide jõulupeole. Alguses kahtlesin idees, kuid läksin siiski kaasa. Mäletan, et kohtusin seal täitsa toredate inimestega, mis oli mulle üllatus, sest mu isiklik veendumus oli, et kirstlastel on midagi “viga”. Sealt edasi kutsus Grete mind ka jõuluteenistusele, kus hakkasin veel enam kaaluma varianti, et kogukonnas käimine võib-olla polegi nii... veider? Vahetus aasta ja otsustasin, et pean asjasse rohkem süvenema. Sellegipoolest ei olnud ma teinud kindlat otsust kogukonnaga liituda. Kui Grete mulle aga rääkis, et lisaks kõigele saab kogukonnas ka kõhu täis, olin müüdud. Tõepoolest, kogukonda läksin ma toidu pärast, kuid koguduses jäin käima Jeesuse elumuutva töö pärast. Nüüd oskan koguduslikke ühiseid söömaaegu väga hinnata ja tean, et see võib olla viis, kuidas kogudusekaugeid inimesi armastada. 

Kirke

***

Minu esmamulje kogudusse tulles oli selline, et inimesed, kes seal olid, olid minule füüsiliselt lähedal, kuid mõttetasandil väga kaugel. Tahtsin nendeni küündida, kuid tundsin ennast võhikuna. Neil oli midagi sügavamat ja omavahelised suhted nii palju erilisemad, kui minul oma sõpruskonnaga kunagi oli olnud. Jäin kogudusse käima sellepärast, et mulle meeldis kuidas need inimesed minust hoolisid ja esimesel võimalusel mind oma sõprustesse kaasata tahtsid.
- Marge

***

Aastal 2011 käisin dj-koolis ja nägin 3D tänavatel rannapeo reklaami. Ma isegi ei teadnud, mis asi see 3D kogudus on ja millega nad tegelevad ja mida kõike veel. Mõtlesin, et astuks (enda jaoks) julge sammu ja pakuks ennast sinna dj-ks. Tuli üllatusena see, kuidas Mathias mulle rõõmuga vastas, et "jaaa, muidugi tule". Kui lõpuks jõudis kätte see aeg ja läksin kohale, siis kohe tundsin, kuidas õhus on armastust ja hoolivust. Ja seda ilma, et oleks jõudnud kellegagi rääkidagi. Pärast oma esinemist tulid kõik minu juurde ja kiitsid mu tööd, kuigi ma ise sellega rahul ei olnud. Kusjuures ma sain alles pärast kohapeal aru, et see oli kristlik üritus. Niisiis mind kutsuti ka 3D tänavatel programmi teisele päevale taustamuusikat mängima. Mõtlesin, et miks ka mitte. Seal samuti tegin oma asja ära. Järgmise asjana kohe kutsuti mind 3D koguduse korraldatud filmiõhtule, kus vaadati "To save a life". Film pani mind tõsiselt asja üle mõtlema. Seejärel hakkasin käima 3D teenistustel, kus mind võeti vastu nagu oma pereliiget.
- Ander (loe tema lugu siit)

***

Mina puutusin kokku 3D koguduse inimestega esimest korda PP festivalil 2018 ja ma arvan, et kui ma mõtlen tagasi selle aja peale, siis esimesed muljed mul olidki just seotud inimestega. Ma vaatasin neid endavanuseid noori ja mõtlesin, et vau – selliseid sõpru tahaks küll endale. Niivõrd soojad ja armastavad, lahked ja ülesehitavad, isegi kui kohtuvad sinuga esimest korda. Kuigi tegin sellel samal õhtul seal ka oma päästepalve, siis usun, et need noored olid suureks tõukeks, et ma seda teekonda sealt ka Jeesusega edasi käiks - nägin ju nii selgelt Jeesust neis endis!
-
Hele-Mai

***

Olles pärit kristlikust perekonnast ning puutunud kokku juba lapsest saadik koguduses toimuvaga, ei olnud esimene kohtumine 3D kogudusega minu jaoks võõras. Samas oli täiesti uus kogemus kogukondadel põhinev koguduse vorm. Mõte, et koguneda kellega elutoas, ühiselt süüa ning jagada oma eludest, oli mulle midagi uut. Minu ettekujutus pühapäevasest teenistusest oli teistsugune. Just “kodune” on märksõna, mis iseloomustab neid pühapäevaseid kokkusaamisi. Koduses õhkkonnas võime tunda enam osadust, aga olla vahel ka rohkem haavatavad, kui avame oma elude tagatubasid. Aga kõige olulisem selle juures on see, et Jeesus on kohal seal, kus me teda otsime.
- Paavel

***

Esimene kogudus, kuhu sisse astusin, oli Rapla Vabakogudus. Käimas oli noorte ülistusteenistus ja mäletan, et ma polnud sellist vaatepilti kunagi varem näinud. Inimesed laulavad kogu südamest ja hingest, silmad kinni, käed püsti, Kellelegi, Kes tol hetkel oli minu jaoks võõras, aga ma tundsin Teda sellel hetkel nii tugevalt, et sellest päevast saati pole tahtnud Temast lahti lasta. Jumal puudutas mind pisarateni sellel esimesel kohtumisel ja siis teadsin, et ma tahan ka nii elada nagu need noored, kes seal laulsid.
-
Elerin

****

Kui ma esmakordselt kogudusse tulin oma põhikooli klassivenna kutsel, siis võeti mind väga soojalt vastu. Ma olin tõsiselt üllatunud, et ma läksin võõrastele siiralt korda. Mul oli üsna imelik eelavamus kristlastest, aga pastor Jakob ütles teenistuse algul lavalt, et kui kuulaja eelarvamused kõrvale paneb ja need kehtivad, siis ta kinnitab oma uskumust, aga kui need ei kehti, siis on ta pimestatud ja kaotab midagi eluvajalikku (usu Jeesusesse). Mulle meeldis see iva ja kuulasin avatud meelega, ülistus isegi kõnetas natukene. Järgmine pühapäev tulin tagasi, peamiselt sest inimestega oli väga tore ja tundus, et kristlastes midagi ikkagi on, et nad nii siiralt armastada suudavad. See armastus ja Jakobi julgustus panid mind veel mitu kuud tagasi tulema, mis oli ka selle aluseks, et ma veenduda-vaielda sain ja lõpuks oma tee Jeesuseni leidsin.

- Villem

***

Olin väga vaikne, häbelik, ebakindel  ja arg. Täielik introvert! Ma alati kartsin kõiki ja kõike. Kuna põhikoolis mind kiusati ka välimuse pärast, siis see jättis minusse tohutu suure jälje. Ka perekonnas ning suguvõsas olid probleemid. Tol hetkel Tartus uut elu alustades mul sõpru polnud. Mu elu oli väga igav. Kuna ma väga kartsin erinevaid koosviibimisi, siis ka see tekitas veidike hirmu. Uurisin koguduse kodulehte ja mõtlesin, et võiks ju vaatama minna. See otsus oli suur ime! Tagantjärele ikka mõtlen, et kuidas ma julgesin. Juba esimene kord kogukonnas tekitas suuri üllatusmomente. Tundsin, et need inimesed ikka hoolivad palju ja päriselt!
- Reelia (loe tema lugu siit)