Ma usun, et kõik inimesed kogevad elus teatud raskusi ja võitlevad mingisuguseid võitlusi. Järgnevalt ma tahan jagada sinuga seda, millega mina olen pidanud aastaid võitlema oma elus. See on olnud soov olla edukas. Ma arvan, et suures plaanis ei ole see halb või vale asi, kuid minu puhul kasvas see millekski, mis hakkas hävitama mu enda elu. Praegusel hetkel ma olen kohas, kus ma veel mõtlen kõiki detaile läbi (kuidas see alguse sai, kuidas sellest üle saada jne), kuid suures plaanis algas see minu jaoks sellest ajast, kui ma tegelesin veel murdmaasuusatamisega võistlusspordi tasemel.
Mentaliteet, mille ma sealt ellu kaasa võtsin, oli see, et kui ma näen väga palju vaeva, siis ma olen edukas. Individuaalspordis võib jääda mulje nagu see toimikski, sest sa saad kontrollida oma keha ja teha õigeid valikuid, kuid tegelikult ei tööta see mentaliteet ka seal lõpuni. Kuigi tippu jõudmiseks peab nägema vaeva, siis on palju inimesi, kes on näinud meeletult vaeva, kuid on jäänud kaugele loodetud edust. Koguduses, kus ma hetkel töötan, ei saa teoreetiliselt tekkida isegi illusiooni, et kõva töö võrdub suurepärased tulemused, sest ma ei saa kontrollida Jumalat ning sundida inimesi tegema otsuseid, mida mina ise heaks pean. Ometi oli mul see "töö võrdub edu" mentaliteet aastaid. Kui me rajasime 3D koguduse, siis mul olid mõned eesmärgid, mis ei tulnud otseselt Jumalalt (näiteks teatud number inimesi, keda me lootsime, et osaleb meie teenistustel või kes saavad ristitud), kuid mis tundusid suurepärased, sest ma mõtlesin ja teadsin, et Jumal tahab oma kogudust kasvatada.
Kui 3D kogudus alguse sai, siis nägime me inimeste elusid muutumas ehk nägime seda, mida lootsime. Samas ei toimunud see alati sellise kiiruse ja suurusega nagu mina enda peas ette kujutasin. Mingil hetkel hakkas see mind frustreerima ning hakkasin endalt küsima küsimusi, milles on probleem, et tulemused pole niisugused nagu enda unistustes ette kujutasin. Üsna pea pärast seda lugesin Piiblist Joosua 7 peatükki, kus on kirjas lugu Aakanist, mis sisuliselt räägib, kuidas tänu ühe mehe patule jäi teostumata Jumala parim plaan tervele rahvale. Kuigi see lugu on hea õppetund, kuidas ka aega ajalt võib see tänapäeval tõde olla (eriti juhtide elus), siis mina hakkasin sellest lähtuvalt ennast igal nädalal süüdistama, sest ma teadsin, et ei suutunud 24/7 Jeesusele sarnast elu elada ning arvasin, et see ongi peamine ja võib-olla isegi ainuke põhjus, miks 3D kogudus oma eesmärkideni ei jõua.
Mida aeg edasi, seda rohkem ma ennast süüdi tundsin ning lõpuks viis see süütunne mind olukorda, kus ma ei tahtnud enam häbi pärast, mis tuli minu ebaõnnestumistundest, minna Jumala ette ning temalt abi küsida, vaid selle asemel üritasin ennast üksi parandada. Mõtlesin, et kui ma teen veel paremaid otsuseid ja kasutan aega veel paremini, siis jõuab ka kogudus sinna, kuhu vaja.
See kestis tegelikult aastaid, kus ma igal pühapäeval kogudusest koju kõndides tundsin ennast halvemini ja ebaõnnestunumana kui sinna minnes. Lõpuks ei suutunud mulle täielikku rõõmu tuua ka see, kui inimeste elud tõesti muutusid, sest oma peas olin ma kujutanud ette, et seda juhtub rohkem. Ning need üksikud elumuutused, mida ma nägin, võtsin ma loomulikena, sest need olid niiöelda “plaani” nagunii sisse kirjutatud. Eesmärgid, mis ma olin seadnud, trumpasid üle imed, mida Jumal tegi otse minu silme all.
Mingist punktist süvenes see aga veel rohkem ning hakkasin ebaõnnestumise lisapõhjuseid otsima, lootes seda minimaliseerida. See viis välja selleni, et ma hakkasin teistelt inimestelt eeldama seda sama täiuslikkust, mida ma ise ega keegi teine täita ei suutnud. See viis välja selleni, et paljud mu sõprussuhted muutusid tegude, mitte inimeste põhiseks.
Viimane piisk karikasse oli see, kui otsustasin uuesti rohkem trenni tegema hakata. Ma seadsin endale mingid eesmärgid ja plaanid ning mõtlesin, kuidas koguduse töö kõrval võistlussporti teha saaksin. Ma mõtlesin, et see idee on ka “jumalik”, sest siis oleksin piisavalt terve, et kauem koguduse töös osaleda. Tegelikult oli see aga ainult selleks, et ma tunneksin ise ennast paremini ning mu eduvajadus saaks rahuldatud kas või kuskil mujal kui koguduses, peaasi, et näeksin mingit tulemust või edasi liikumist.
See kestis umbes paar kuud, kuni ma lõpuks kuulasin ühte jutlust Perry Noble poolt, mis pani mind mõistma, kui sügaval augus ma olen ning seda, et aeg on üles tunnistada oma eksimused Jumalale ning lisaks ka inimestele ja sellest lähtuvalt saada terveks nagu Jakoobuse 5:16 ütleb. Ma olen hetkel protsessis, kus ma paranen, kuid ma olen aru saanud, et päeva lõpuks ma olen vastutav vaid selle eest, mida mina teha saan ja see on Jumala hääle kuulamine ning tema plaani täitmine, mitte aga see, kui kiiresti ja palju kogudus kasvab ja areneb.
Ma ei tea, kas sina või mõni su lähedane on olnud samasuguses olukorras, kus oled tundnud, et sa ei näe neid tulemusi, mida tahaksid. Kui nii on, siis ma tahaksin, et sa teeksid kõik, mis võimalik, et tulla sellel pühapäeval 3D koguduse teenistusele, kus ma ise jagan oma elu põhjal, kuidas ja milliste praktiliste sammudega sellest kohast välja tulla ning elust taas rõõmu tunda. Ära jää üksi oma muredega, see on halvim, mis võib juhtuda. "Tule nagu oled!" - See ei ole tühipaljas lause, vaid põhimõte, mida 3D koguduses järgime!
Selline oli minu lugu,
Jakob
3D koguduse juht/pastor