Iga kuu alguses on mul võimalik kirjutada kõigile 3D koguduse uudiskirja lugejatele mõned mõtted, mille tulemus on loodetavasti see, et me kõik oleme rohkem põnevil Jeesusest kui varem. Kuigi Jumal kasutab erinevaid inimesi ja keskkondi, et seda põnevust meis kasvatada, siis olen veendunud, et olulisem ja mõjuvam kui ükski üritus, kõne või uudiskiri iial olema saab, on sinu enda isiklik aeg Jumalaga.
See teadmine ei ole sulle ilmselt midagi uut, kuid siiski kipun vähemalt mina (ja kui aus oled, siis ilmselt ka sina) seda sageli unustama. Eriti siis, kui meie ajagraafik muutub tihedaks jätame tagaplaanile selle, mis tundub meile iseenesest mõistetav (suhe Jumalaga, perekonnaga, sõpradega jne). Nendel hetkedel on hea meelde tuletada, et Jeesus igatseb meiega koos olla mitte ainult siis, kui meil pole midagi muud teha, vaid ka siis, kui meie elu on pingeline ja Teda tegelikult ka kõige rohkem vajame (Mk 6:31 - Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!”, sest tulijaid ja minejaid oli palju ja neil polnud parajat aega süüagi). Vahel on mul tunne, et Jumal teadlikult teeb mu elu tempokaks, et näha, kes või mis mulle tegelikult oluline on.
Isiklik aeg Jumalaga tähendab minu jaoks eelkõige teadlikult kõrvale pandud aega päevas, kus olen pühendunud täielikult ja segematult Jumalaga suhtlemisele. Ühest küljest on suhtlemine rääkimine ning läbi oma palvete saan väljendada oma tänu, meeleparandust, igatsusi, küsimusi ja soove Jumalale, teades, et ta meid kuuleb. Teisalt on ehk veelgi olulisem osa aga kuulamine. See tähendab aega vaikuseks, et kuulata Jumala kõnetusi ning ka aega, et Piiblit lugeda, mis väljendab meile muutmata kujul vahetut Jumala tahet ja karakterit.
Selle aja jooksul on oluline aga meeles hoida, et eesmärk pole aeg, vaid suhe. Ilmselt ei lähe mul iial meelest, kui ühel lõunal oma isa Meegoga istusime ning rääkisime sellest, et tunnen, et viimasel ajal on mul kuidagi raske oma fookust palve ja Piibli lugemisel säilitada ja tunnen ennast ebaõnnestununa selles valdkonnas. Mäletan, kuidas mu isa ütles, et nii nagu meie (isa ja poja) suhtes lõpuks pole tema igatsus ainult kahekesi ühes ruumis tundide kaupa aega veeta, vaid tegelikult olla osa minu elu tegemistest nii tõusudel kui mõõnadel ja nii üksinduses kui ka teistega koos tahab Jumal olla samamoodi osa meie elust tervikuna, mitte ainult mõnest minutist või tunnist päevas. See mõte oli mulle tollal ja ka täna murranguline.
Samas teiselt küljelt on selles isiklikus ajas midagi väga erilist. Nii nagu ma oma abikaasa Maaliga teen mitmeid asju koos teiste inimestega, on igas päevas meil aeg olla ka kahekesi ning see on ausalt öeldes mu päeva kõige oodatum osa (kui ehk isiklik aeg Jumalaga kõrvale jätta). Selles on midagi väga erilist ja samamoodi on ka meie suhtes Jumalaga. Midagi imelist juhtub meie sees, kui veedame Jumalaga aega ning laseme tal ennast kõnetada.
2Ms 34:29-30b - “Ja kui Mooses astus alla Siinai mäelt ja Moosesel oli tulles käes kaks tunnistuslauda, siis Mooses ise ei teadnudki, et ta palge nahk hiilgas kõneluse tõttu Issandaga. Kui Aaron ja kõik Iisraeli lapsed nägid Moosest, vaata, siis hiilgas tema palge nahk.” See kirjakohta toob piltikult edasi selle, mis ka meie puhul on vaimselt tõde. Kui veedame aega koos Jumalaga, siis see kiirgab meist välja ning ei jää märkamata ka teistele. Ma mõtlen põnevusega, mis juhtub kui kõik me selle kuu jooksul kujundame harjumuse veeta iga päeva isiklikult aega Jumalaga. Usun, et selle tagajärjel muutume mitte ainult meie ise, vaid ka inimesed, kes täna veel Jeesust ei tunne!
Leiame aega Jumalale,
Jakob